Nüüdseks on kõik jalgpallid selleks õppeaastaks lõppenud. Kui aus olla, ei mäletagi, millal nii halvasti oleks läinud. Põhikooli jalgpall näitas väljasuremise märki. Probleem ei olegi nii suur oskuste puudumises, kui kohusetunde puudumises ja seda eelkõige oma võistkonnakaaslaste suhtes. Me ei pea tegema suuri silmi, et me ei tea mida aeg edasi, seda vähem kohusetundlikud on õpilased. Kõigest ja kõigist on "kama". Kurb on aga see, et kannatavad need vähesed, kellel "hea lastetuba" ja korrektsed reeglid selgeks õpetatud. Pean siin silmas IX klassis õppivat Hermo Poolmaad. Ilma selle noormeheta, oleksime võinud kooli jalgpallid maha müüa, sest kui kooli esindama ei lähe, mis siis selle mänguga jaurata. Hermo oli Pelgulinna Gümnaasiumi põhikooli "hing", ta oli väravavahiks nii gümnaasiumi kui ka oma vanusegrupi mängudes. Mul on hea meel, et teda ka vanemas astmes kasutada saime, muidu ei teakski, et meil on ka üks tubli spordimees põhikooli pallimängudes. Aitäh sulle HERMO!
Kiitust väärivad ka Rait Uritam, Heikki-Urmas Podnek, Varmo Onton, Martin Kalda, Jan Kaljukivi, Valdemar-Hermann Varik, Keit Kaljukivi.
